Kevad-suve Positiiv 52-53/2023 on valmis!

Info üleküllus ja võimalus hetkega end mistahes teemaga kurssi viia loob petliku tunde, et saabunud on kõikteadjate ajastu. Ometi nii see päris pole. Liina Siib leiab, et kunst annab hea ettekäände rääkida igasugustest asjadest, ka nendest, mis on kõrvale jäetud või maha vaikitud. Näitame tema uut seeriat „Terra Mariana”.

Maastike portreteerija Anna Lehespalu inspireerivad tugevad loodusjõud ja nendega seonduv teadmatus ning hetkelisus, ta on elanud nii Islandil kui ka Gröönimaal.

Kaisa-Nele Hendlale on fotograafiast kujunenud justkui enesearengu indikaator. Kui ta kasvab inimesena, näeb ta ka arengut enda fotokunstis.

Andres Adamsoni Toscana maastikud ja veealused portreed näitavad ümbritsevat maailma nende nurkade alt, kust seda tavaliselt ei nähta.

Helle Ly Tombergi ja Ave Palmi fotod on valminud tsüanotüüpia tehnikas, kus kujutis on ilmutatud paberile rauasisaldusega kemikaalide ja ultraviolettvalguse koostöös.

Madis Nurmsi fotoprojekti tegelasteks on Onkel Philippi mänguasjade töökoja ja muuseumi eksponaadid.

Martin Buschmann arutleb, mis juhtub siis, kui arvutimängukeskkond muutub fotograafi töökeskkonnaks ja mäng tööks.

Ülo Pikkov vahendab uurimusi elustatud tehiskehade ja inimeste empaatia muutlike piiride teemal.

Käesoleva aasta „Pärnumaa foto” näituskonkursi teema oli „Paus”.

Alexandra Frankewitz pildistas Soomes tangoõhtuid ja oli võlutud eri põlvkondade kirest traditsioonilise tantsu vastu.

Anneli Ivaste fotoseeria tuletab meelde, kui haavatavad on inimesed oma elusügisel.

Dokfoto keskus algatas uue näituste seeria, kus väikese fotoformaadi vahendusel räägitakse olulistel teemadel.

Soome fotograafide Ritva Kovalaineni ja Sanni Seppo näitus toob välja tänapäeva metsanduse varjuküljed.

Aleksandra Šprotseri kaunid vaikelud esitavad tõsiseid küsimusi kokku kogutud asjade, samuti lõikelillede vajalikkuse kohta.